Seekord on meil rõõm jagada teiega intervjuud Võru Kreutzwaldi tänava loomakliiniku arsti Helju Lindmetsaga.
Kliinikus on kaks põhikohaga töötajat pluss üks inimene kes annab puhkepäevi, loomaarste sealhulgas kaks. Helju Lindmets töötab väikeloomakliinikus alates 1998. aasta oktoobrist: alguses Jüri tänaval asuvas kliinikus ja siis alates 2000.aastast Kreutzwaldi tänava kliinikus. Helju kirjeldab algusaastaid järgmiselt: “Alguses oli väikeloomade osa suhteliselt väike, suurema osa tööst moodustas suurloomadega tegelemine. Tasapisi hakkas see aga hääbuma ning väikeloomade osatähtsus suurenes pidevalt. Mina olin alguses lihtsalt suurte silmadega vaatleja. Ehkki ma sain väga paljud asjade tegemisega hakkama, oli näteks operatsiooni tegemine ja kellegi nö katki tegemine minu jaoks emotsionaalselt raske. Esialgu. Praegu saab oppe päris palju tehtud ja see on sellises väikeses kliinikus oluline töö: see on kätteõpitud, sul on juba teatud osavus ja sa tead, mida peab tegema. See on kogemus ja samas püüd teha võimalikult ilusti ja hästi.“
Uurime, kas kliinikus on loomaarste, kes on spetsialiseerunud konkreetsele valdkonnale? Helju vastab, et ei ole, peab ikka kõigega tegelema. Ei ole sellist baasi, sellist spetsiifiliste probleemidega patsientide hulka, et iga piirkonna ja regiooni jaoks on olemas oma valdkonna spetsialistid. „Küll on aga nii, et kellegil tulevad mingid asjad paremini välja. Oluline on see just kliinikut, kui kollektiivi silmas pidades. Hea, kui on säravaid tähti, aga kui klapib koostöö, siis see on veel kõige parem. Kui kellegil tuleb midagi käeliselt paremini välja, siis teeb seda tema ja mina olen abiliseks ja vastupidi.“
Peamiste probleemidena, millega loomaomanik nende kliinikusse pöördub, loetleb Helju: “Seedeprobleemid, nahaprobleemid, suguorganitega seotud probleemid erineval moel. Need on põhilised. Ja päris palju käiakse ka kasuka korrastamisel. Sest kui on sõber, kes on karvane ja karv läheb sassi ja kammida ei lase, siis saab selle töö kerge rahusti all ära teha ja karvkatte korda sättida. Pärast tunneb loom ise ka ennast paremini ja saab justkui aru, kui ilus ta on.“ Spetsiifilisi lõikusi ja näitusesoenguid Helju ei tee, aga igapäevane karvastikuhooldus saab tehtud. Haiguste vältimiseks ja looma heaoluks on see väga oluline. Kui näiteks koeral on karvastikus pusad, siis see on ideaalne keskkond nahapõletike tekkeks.
Heljule meeldib loomaarstina töötada, kuna on seda õppinud. Küsimusele, miks ta seda õppima läks, vastab ta: „Ma küll ei tea, et ma lapsena oleksin unistanud loomaarstiks saamisest, aga kuna mul oli matemaatika veidike kehvapoolne koolis, siis otsisin õppimiseks kohta, kus matemaatikat ei ole. Vanavanemad aga räägvad, et ma olevat lapsena ikka loomade vastu suurt huvi üles näidanud. Konnad ja vaskussid olid põhilised huviobjektid, vihmaussid ja sipelgad samuti. Ju mingisugune määratus oli kusagil olemas. Mulle meeldib oma töö juures väga see, et selles vadkonnas ei ole manipuleerimist, asjadest räägitakse otse ja ausalt. See sobib mulle.“
Uurime tuleviku kohta näiteks 5 aasta pärast ja Helju vastab: “Ilmselt ei tööta ma siis enam siis, kuna olen saanud väljateenitud puhkusele. Aga kliinikut silmas pidades loodan väga, et siia on tulnud tööle hea ettevalmistusega noori arste ning kliinikul läheb väga hästi. Ning ehk on saanud ka tehnikat juurde soetada. See teeks töö siin täiuslikumaks.“
Küsimusele, mis oleks tema kaks – kolm peamist soovitust lemmikloomaomanikule oma lemmiku eest hoolitsemiseks, vastab Helju nii: „Esmalt motiveeritus, keda võtta ja miks võtta. See on kõige olulisem. Ja kui loom on juba võetud, siis edasi võiks looma eest hoolitseda võimalikult askeetlikult, mitte kõike kabandudes pakutavat järgi proovides. Kui saaks loomale tagada võimalikult normaalse keskkonna ning kontrollitud toitumise, on ka muresid vähem. Kui me saame ümbruskonnast ja toitumisest tulenevaid riske vähendada, oleks see väga hea.“
Uurime ka, kui tihti peaks loomaomanik loomakliinikut külastama? „Kindlasti korralised vakstineerimised. Aga võib-olla kord aastas ülevaatust teha ei oleks ju ka halb? Vaadata loom üle, olla tema omanikega ühenduses, teada, kuidas loomal läheb. Selline, kord aastas, külastus ei oleks ka loomaomanikule koormav.“ Helju rõhutab, et loomad ju ei hädalda ja nende probleemidele on raske jälile saada. Kui ikka loomal on halb tuju ja seda ka teisel päeval, siis see viitab millelegi.
Kui loomaomanik käib kliinikust regulaarselt toitu ostmas, siis selline käik aitab ka asjadega kursis olla, uurida, kuidas loomal läheb. „Siin on väike linn, kõik tunnevad üksteist, on omad. Kliinikusse tullakse kui oma koju, mitte kuskile asutusse. On tekkinud selline sõpruskond.“
Küsimusele, mida Helju soovib klientidele öelda, et miks nad võiksid valida just Võru Kreutzwaldi tänava loomakliiniku, vastab ta: “Juba kasvõi sellepärast, et meil on kõigi üle hea meel, kes meile tulevad. Seda mida me oskame ja saame, seda me ka neile pakume.“
Küsime lõpetuseks, kas kliinikus on ka midagi meeldejäävat juhtunud? „Üks selline on lugu kassist, kes toodi kastreerimisele. Kassile oli seni antud hormoontablette ning nüüd oli plaan kastreerida. Juhtus olema selline toriseja kass, keda niisama lihtsalt käsitseda ei saanud ja tehti talle rahustav süst. Siis selgus, et kass ei olegi isane, vaid hoopis emane! Ja mitte ainult: see oli steriliseeritud emane kass!“
