Tartus, Nooruse tn 7 asuv R-kliinik on asutatud 1998. aasta veebruaris ning seal töötab loomaarst Riina Uibopuu: „Väikeloomadega hakkasin põhjalikumalt tegelema 4 aastat enne oma praksise avamist ning et ma üldse midagi teha oleksin julgenud, tahtsin minna Tallinnasse kuskile kliinikusse pisut õppima. Sellel ajal oli seal juba Västriku kliinik, kus ma siis ka ära käisin ja sellest tööst aimu sain. Seejärel töötasin neli aastat Tartus loomaarstina. Pärast seda tekkis mul tunne, et nüüd tean kõigest kõike ja olen väga tark ning asutasin oma praksise. Siis aga hakkasid tulema sellised haigusjuhtumid, millest ma ei olnud elu sees kuulnud ka mitte midagi – juhtumid, millest ma ei olnud kaugelt ka üle käinud. Aga see on niivõrd arendav. Siiamaani tuleb kogu aeg niipalju asju, mis hoiavad sul aju töös.“

Kliiniku nimi on küll väikeloomakliinik, aga see ei ole spetsialiseerunud konkreetsele valdkonnale. Riina Uibopuu: „Ma tegelen kõikide loomadega ja mida eksootilisem, seda huvitavam“ ning põhjendab, et see annab võimaluse asja sügavuti uurida. Kuna Riina on ka ise igasugu loomi pidanud, teab ta kuidas mõni loom või lind tegelikult elab ja mida ta vajab ning võib-olla paljud vead hakkavad just sealt pihta ning põhjustavad terviseprobleeme.

Küsimuse peale, kas on midagi, mille poolest R-kliinik teistest loomakliinikutest eristub, jääb Riina hetkeks mõttesse ja ütleb, et ei oska öelda ega ennast teistega võrrelda, küll aga ütleb ta mõne aja pärast:“Meil on selline klubiline tegevus – kõik on kellegi tuttavad. Kunagi ei ole nii, et inimene tuleb tühjalt lehelt lihtsalt uksest sisse. Ma ei tee ju reklaami, vaid telefoninumbrid hoiame kättesaadavad, see peab olema. Meil pole isegi kodulehte. Kõik meie kliendid on väga toredad inimesed, hästi – hästi toredad.“ Kliiniku igapäevatöös ei ole rutiini, pöördutakse väga erinevate terviseprobleemidega nö seinast seina ja tal on väga hea kuulda, kui saadakse abi. Vahel on asi väga lihtne ning sellele saab jälile ka ilma suurte uuringuteta. Alustama peaks alati lihtsate asjade välistamisest. Kui inimesed tulevad ja on õnnelikud, et on oma loomale abi saanud, siis see maandab kõik ära.

Riina Uibopuu on pärit loomaarstide perest ning veterinaaria sees kasvanud: isa, vend ja onu olid loomaarstid. Seega oli see justkui loogiline samm, kuid mõte oli minna hoopis aiandust õppima. Veterinaaria õpingute kasuks otsustas ta alles keskkooli lõpuklassi viimasel veerandil.

Vastates küsimusele, et millised oleks tema kaks-kolm peamist soovitust lemmikloomaomanikule oma lemmiku eest hoolitsemiseks paneb ta kõigile südamele, et esmalt kaaluda kas lemmik üldse võtta, sest kui maksimaalselt talle panustada ei saa, alates pidamistingimustest ja söötmisest-jootmisest, võiks selle asja pigem ära jätta. Oluline, et ei oleks lemmiku võtmist vaid emotsioonidest lähtuvalt. Aga kui otsus on juba tehtud ja loom majas olemas, oleks soovitav otsida omale isiklik veterinaar, kellega oleks usalduslik suhe ja kellele saab helistada ja nõu pidada ning vajadusel kohale minna. Oluline on, et loomaomanik ja arst ja loom omavahel sobivad, siis on kõik õnnelikud. Riina soovitab loomaomaniku seisukohast loomakliinikut külastada nii harva kui võimalik ja nii sageli, kui vajalik ning ilma põhjuseta ei ole ju mõtet tulla. Looma tervise seisukohast oleks mõistlik kontrollis käia kord või kaks aastas. Ja alati, kui tekkib lemmiku tervise osas mingigi kahtlus, tuleks kindlasti suhelda ja arutada, mitte nii, et pikka aega märgatakse midagi kummalist aga sellest ei anta enne teada, kui asi päris tõsine.

Riina Uibopuu on loomaarstina oma klientidele toeks ja nõuandjaks ning naudib ka ise oma tööd. Kuigi tööd on palju ja ta igatseb puhkust ning rohkem vaba aega, ütleb ta, et „pean vastu tänu sellele, et töö meeldib ja inimesed on nii toredad ning tööõhkkond meeldiv ja vaba.“

Soovime omalt poolt R-kliinikule kõike head ja et ka loomaarst saaks suvel veidi puhata :)

Share and Enjoy !

0Shares
0 0