Tartu Raatuse tänava loomakliinik alustas tegevust 1994. aasta augustis. Kliinikus on kokku 9 töötajat, kellest 3 on loomaarstid. Lisaks käivad nende juures kogemusi omandamas veterinaaria üliõpilased.
Intervjueerisime kliiniku asutajat, loomaarst Ain Erkmaad.

Küsimusele, mida ta soovib esile tuua kliiniku ajalugu silmas pidades, vastas Ain nii: „Soov on olla oma eriala esirinnas, mitte jääda maha, takerduda rutiini. Areneda edasi! Seda on aidanud teha toredad arstid, need korüfeed, kes ei ole kunagi leppinud teisejärgulise rolliga. Ja teiselt poolt on kaasa aidanud üliõpilased, kes on kogu aeg tahtnud meie juurde tulla. See on süstinud meisse seda nooruslikku entsusiasmi ja tahet näidata neile parimat.“ Küsimusele, kas Raatuse tänava loomakliinikus on ka selliseid arste, kes on spetsialiseerunud konkreetsele valdkonnale, vastab Ain, et otseselt ei ole. On valdkonnad, mis kellegile eriti sobivad. Näiteks nahaprobleemid, sellised juurdlemist vajavad teemad. Mehed on olnud luude ja liigeste peal, nende huvi on olnud ka radioloogia pool. Kellel on olnud kätt, see lõikab. Ain küsib: „Kas on olnud mõtet Maaülikooli kliiniku kõrval spetsialiseerumisega tegelda?“ Ja vastab ise, et nemad tahavad olla sellised perearstid, kes teavad igast asjast, ja mõnest asjast rohkem, sõltuvalt arsti isiklikust huvist. Näiteks huvitub neil noor uus kolleeg väga onkoloogiast. Ennast nimetab Ain „püstol-perearstiks“, kes kliinikus kõikjal ja kõigega tegeleb.

Küsime „kas on midagi, mille poolest te teistest loomakliinikutest eristuste? Neid perearstikeskuse moodi kliinikuid on ju mitmeid?“ Ain selgitab, et „proovime pakkuda diagnostilise kallakuga perearstiteenust. Kasutame palju laborit, meil on omal röntgen, üritame maksimaalselt saada diagnostika – ja teadmistepõhist diagnoosi. Pakume nõustamist, maailmatasemel söödalisandeid ja toite ja kõike muud sinna juurde.“ Poepoole pidamisel on ka oma raskus, kuna tuleb hoida laoseisu, koolitada oma inimesi neid tooteid müüma. Aga see on selline emotsionaalne teene oma klientidele, et ta ei pea minema veel kuskil mujale neid asju otsima. Ain toonitab sinna juurde, et „samas kui klient tuleb ussirohtu ostma, tunnen ma ta ära, küsin kuidas tal läheb, ta saab oma looma kohta informatsiooni anda.“

Jõuamegi küsimustega kliiniku igapäevatöö juurde ning uurime millised on peamised mured, millega loomaomanik nende kliinikusse pöördub? Ain vastab ohkega:“Kahjuks on need tõsised ja kaugele arenenud kroonilised hädad. Selline rutiinkontroll, kiire pöördumine, on haruldane. Helistatakse, et  loom on loid, ei söö enam. Need on haigused, mis on tingitud looma söötmisest ja pidamisest, mille tasakaal on juba pikka aega paigast ära. Siis on traumad ja nahahädad. Palju on immuunsüsteemiga seotud tervisehädasid, mis ma julgen väita, on seotud meie keskkonna kemiseerumisega. Vaktsineerimised ja kutsikatega käimine on helge osa päevast. Koos sellega kaasneb ka nõu andmine noore looma kasvatamiseks. Kuna vaktsineeritakse tavaliselt mitu korda, siis räägitakse igal korral teatud jutte, et mitte esimese korraga värsket loomaomanikku liigselt koormata.“ Kliiniku tööst moodustavad päris suure osa kirurgilised patsiendid. Kliinikus on opituba, kuhu näiteks hiljuti osteti aeraator (aparaat, mis toodab hapnikku), mis on palju nende tööd muutnud. Ain toonitab: „Me ei tee omale kvaliteedis järeleandmisi. Vahel on raske omanikule selgitada, miks on hinnad sellised, nagu need on. Aga on olemas selline osa meie tööst, mida loomaomanik ei näe.“

Uurime, miks Ainile meeldib loomaarsti töö ja miks ta selle eriala valis? „Eks ta juhuse asi oli. Linnapoisina ei teadnud ma loomaarstindusest suurt midagi. Peale sõjaväge oli plaan jätkata Tartu Ülikoolis filoogia poolega. Meie perekonnatuttav Mait Klaassen soovitas aga veterinaariat õppida, mis oli tol ajal väga prestiižne ala. Loomaarst oli ikka tegija mees. Nii ta läks ja siiamaani ei ole ma seda kahetsenud. Olen olnud loomaarst ka maal, mis mulle väga meeldis. See on nii ehe.“

Ain näeb oma kliinikut ja oma tööd 5 aasta pärast nii: „Nagu kõik need 20 aastat, on sooviks, et me ei käiks alla, et me oleks jälle võimelised pakkuma midagi uuemat ja parimat. Me ei suuda küll võidurelvastuda, kuid suhtumist, empaatiat ja mõistuse vahedust ei saa meilt keegi võtta peale meie endi.“

Küsime „mis oleks peamised soovitused lemmikloomaomanikule oma lemmiku eest hoolitsemiseks?“ Ain vastab, et oluline on sälitada kaine mõistus: ülepakkumine on halb ja ülim ükskõiksus ka ei sobi, kui loom on juba võetud. Infotulvas usaldage oma loomaarsti. Kui teile üks loomaarst ei meeldi, valige ja otsige nii kaua kuni leiate kellegi, kellega olete ühel lainel ja siis usaldage teda. Ärge oodake, et üks või teine asi läheb üle. Ei lähe. Kasvaja näiteks, nagu nimigi ütleb, kasvab. Ärge jääge ootama. Ärge söötke halba sööta, ärge hoidke kokku tähtsate asjade arvelt. Ärge jätke vaktsineerimata, kirpude-puukide vastu kaitsmata, ärge jätke ussirohtu andmata (kugi te neid usse ei näe, osad neist on ju nii väikesed). Õppige oma looma enesetunnet ja olekut hindama: loom ei ole nagu inimene, et vingub ja viriseb, kui on paha olla. Õppige looma märke lugema: ei taha jalutada, magab kauem, sööb vähem, peidab ennast jne. Kõigile soovitustele lisaks ütleb Ain :“Ärge jätke looma võtmata, kui teil on see plaan, sest see on emotsioon, see on vahetu rõõm, mida te iga päev saate kogeda. Ärge jätke ennast sellest ilma!“

Küsimusele: „Kui tihti peaks loomaomanik loomakliinikut külastama?“ Vastab Ain:“ Absoluutne miinimum on üks kord aastas. Seda juhul, kui on suhteliselt terve loom. Kui on krooniline haige, näiteks allergiline loom või näiteks neuroloogilise probleemiga loom, kellel on aeg ajal haiguse ägenemised ja loom hakkab lonkama on vaja käia sagedamini. Aga niimoodi, nagu praegu on, et vaktsineerida tuleb marutaudi vastu üle aasta ja kompleksvakstiiniga üle kolme aasta, ja ainult siis käiakse arstil, ei ole küll piisav. Vaktsineerimine ei ole vaid vaktsiini manustamine, selle käigus vaatab arst looma üle. Kuid kuna nüüd on vaktsineerimise nõue harvem, kui kord aastas, ei ole see looma ülevaatamise seisukohalt piisav. Vähemalt kord aastas oma loomaga kliinikus käies saab loomaarst looma üle vaadata ja erinevatele probleemidele jälile.“

Uurime, mida Ain sooviks oma klientidele ja tulevastele klientidele öelda, et miks nad võiksid valida just Raatuse tänava loomakliiniku? „Me hoolime loomadest ja inimestest. Me ei tee oma töös järeleandmisi ning teeme oma patsientide ja klientide heaks maksimumi. Me teeme kõik mis meie võimuses ja me ei raiska sealjuures asjatult kliendi raha.“

Lõpetuseks küsime, kas vahel ikka naerda ka saab? Ain räägib lustaka loo 80+ vanamemmest, kes tuli teda, kui nooremat arsti, omale koduvisiidile kutsuma, kuna memm arvas, et ega see teine loomaarst (Ainist aasta vanem), kes iga aasta on käinud, enam kapi otsa vist ronida ei jaksa ja kutsun õige noorema mehe.

Share and Enjoy !

0Shares
0 0