Teatud ussid on võimelised üle kanduma loomadelt inimestele; sellistel ussidel on n-ö „zoonootiline potentsiaal“. Koera ümaruss Toxocara canis on neist ilmselt tuntuim ning inimene võib nakatuda mikroskoopilisi parasiidi mune alla neelates, mis satuvad suhu saastunud pinnasest. Ilmselgelt on väikesed lapsed kõige suurema riskiga. Tervisele kahju teevad solkme vastsed, kes rändavad soolestikust edasi läbi organismi. Näiteks võivad need jõuda silma, põhjustades nägemisele pöördumatut kahju. Oletatakse, et ka kassi ümaruss T.cati võib olla sarnaseks ohuks.

Solkmed on ühed kõige levinumad parasiidid koertel ja kassidel ning need parasiidid ohustavad ka inimesi. Täiskasvanud solkmed elavad ja toituvad peensooles. Emane solge suudab muneda 200 000 muna päevas. Solkmemunad satuvad väljaheidetega väliskeskkonda ning muutuvad 14 päevaga nakkusvõimelisteks. Solkmete munad on väliskeskkonna mõjudele väga vastupidavad ning võivad nakkusvõimelistena püsida aastaid. Koerad ja kassid nakatuvad solkmetega kas nakkusvõimelisi mune alla neelates või siis saavad kutsikad ja kassipojad nakkuse juba emapiimaga (soikevastsetega, kes looma tiinuse ajal hormoonide mõjul aktiivseks muutuvad). Inimene võib nakatuda solkmetega nakkusvõimelisi mune alla neelates. Soolestikku sattunud munast väljuvad solkme vastsed, mis liiguvad soole seina kaudu veresoontesse. Seejärel “rändavad” nad maksa, kopsu ning seejärel teistesse organitesse, esinedes sagedamini ajus, lihastes ja silmades.
Inimestel eristatakse kolme erinevat haiguse vormi: vistseraalne, okulaarne (mis võib põhjustada pimedaks jäämist) ning segavorm. Solkmenakkuse tunnusteks on oksendamine, isu kadu, diarröa, väsimustunne ja nahalööve. Sellised tunnused võivad püsida päris pikka aega. Haiguse raskusaste sõltub allaneelatud parasiidimunade arvust ning nakatunud inimese vastupanuvõimest. Enamikul nakatunud inimestel ei kujune siiski välja raskeid haigustunnuseid ning nad võivad oma nakatumisest teada saada juhuse läbi. Kindlasti tuleb aga mõelda laste peale, kes tavaliselt loomadega lähedalt kokku puutuvad ning kelle organismid on haigustele vastuvõtlikumad.

Lisaks solkmetele esineb kassidel ja koertel veel teisigi ümarusse ning samuti mitmeid paelusse.
Koeraviik (Dipylidium caninum) on üks levinumaid ning seda soodustab parasiidi “abimees” – tema vaheperemees kirp. Vaatamata nimele võivad selle paelussiga nakatuda nii koerad, kui kassid. Koeraviiki on võimalik ära tunda riisiterataoliste valgete lülide järgi koera või kassi väljaheitel või nende tagakeha karvastikul. Kuna tegemist on ka inimesele ohtliku paelussiga, vajab see samuti erilist tähelepanu.  Inimesed, enamasti lapsed, nakatuvad tsüstitserkoide (paelussi vahevorm) sisaldavaid kirpe (paelussi vaheperemehed) kogemata alla neelates. Või siis neelab inimene tüstitserkoidi kogemata alla kuna koer purustab hammastega tsüstitserkoidi sisaldava kirbu ning tsüstitserkoidid vabanevad koera suus. Seejärel lakub koer inimese suud ning tsüstitserkoide sisaldav sülg kantakse inimesele. Siiski on inimeste nakatumine harv.

Vaata, kuidas võib paeluss kanduda koeralt inimesele.
Riski on võimalik vähendada, manustades oma lemmikloomadele regulaarselt ussirohtu, vältimaks edasist keskkonna saastamist. Alati tuleks kokku koguda oma koera väljaheited ja need ära visata. Šveitsis läbi viidud uurimuses leiti, et üle 30% koertest väljutas aasta jooksul Toxocara canis’ e mune. See tähendab, et 3 koera 10-st kandsid teatud ajal aasta jooksul oma soolestikus emast Toxocara ümarussi. Parasiidi munad aga saastasid keskkonda, peamiselt pinnast. Sealt aga on võimalik nakatuda nii loomadel kui inimestel.
Oluline on meeles pidada, et võitluses lemmiklooma siseparasiitidega on kõige alus profülaktika ehk regulaarne ussitõrje.

Share and Enjoy !

0Shares
0 0