(Borrelioos e Lyme’i haigus on bakteriaalne nakkus, mida põhjustab Borrelia burgdorferi. Puugid kannavad haigustekitajat enda organismis ning kui puuk koera verest toitub, siseneb haigustekitaja naha kaudu organismi. Edasi liiguvad haigustekitajad kas lümfi või vere kaudu laiali. Kui inimestel tekib borrelioosi puhul enamasti puugi hammustuse kohale punetav laik – erythema migrans – siis koertel tekib see väga harva ning on karvkatte tõttu ka vaevu märgatav. Seetõttu on koertel borrelioosi haiguse algusjärgus väga raske ära tunda. Nähtavad kliinilised tunnused – palavikuhood ja vahelduv longe – tekivad enamasti alles mitu kuud pärast nakatumist. Lonkamine võib paari päeva pärast kaduda, kuid ilmneb siis mõne aja pärast uuesti. Taas kadudes ning mõne aja pärast uuesti tekkides. Lonkamine on koertel peamiseks borrelioosi tunnuseks ning võib jääda mulje, et longe tekib ja kaob ning n-ö kolib ühest liigesest teise. Borrelioosi nakatunud koera liigesed on valulikud ja turses. Koer võib olla uimane ja õnnetu olemisega ning tema söögiisu on kadunud.
Oma looma suhtes tuleb olla väga tähelepanelik. Kui märkate, et koer on ühel päeval täiesti terve ja hakkab äkki järgmisel päeval ilma igasuguse teadaoleva põhjuseta lonkama või märkate, et tema liigesed on tundlikud ja valulikud, tuleks arvesse võtta võimalikku borrelioosi haigestumist.
Borrelioosi on väga raske diagnoosida, sest selle haiguse kliinilised tunnused ei ole iseloomulikud vaid sellele haigusele: punetavat laiku koertel peaaegu ei esine ja palavikku ja lonkamist esineb ka väga paljude teiste haiguste puhul. Kui haigus jääb varajases staadiumis diagnoosimata, tekivad lisaks liigeseprobleemidele neerude-, südame- ja maksakahjustused ning kannatada saab ka närvisüsteem.
On küll olemas mõned laboratoorsed testid, mis aitavad loomaarste diagnoosi panekul, kuid põhiline on kompleksne lähenemine haiguse diagnoosimisele: kliinilised tunnused, labortestid ning koera omaniku tähelepanekud. Looma omanikul on selle haiguse õigeaegsel diagnoosimisel väga oluline roll.
Mitte kunagi ei tohi tähelepanuta jätta looma muutunud käitumist ning terviseprobleeme, mis tunduvad ise üle minevat, sest vahel on tegu vaid haiguse ajutise taandumisega. Pidage alati nõu oma loomaarstiga, sest mida varem haigus diagnoositakse, seda paremaid tulemusi annab ravi ja koer terveneb.
Babesioos e piroplasmoos on hemolüütilise aneemiaga kulgev raske haigus, mille põhjustajaks on vere punalibledes parasiteeriv ainurakne. Puugi toitumisel satuvad haigustekitajad koera organismi, kus need kinnituvad vere punalibledele. Kliiniliste tunnustena esineb koeral palavikku, nõrkust, isutust, kaalu kadu ja koer muutub aneemiliseks, tekib põrna suurenemus ja sageli ka kollatõbi. Haiguse arenedes muutuvad haigustunnused raskemaks. Babesioosi diagnoosimiseks tehakse vereproov, kus määratakse haigustekitaja olemasolu. Õigeaegne ravi alustamine on ka siin väga oluline.
Sageli kaasneb babesioosiga Ehrlichia canis’e nakkus. See on samuti puukide poolt siirutatava haigustekitaja põhjustatud haigus. Ehrlichia’d on rakusisesed bakterid, kes nakatavad loomade vererakke.
Koerte erlihhioos kulgeb erinevates staadiumites: ägedas faasis tekib koertel palavik, söögiisu väheneb, kehakaal langeb ning tekivad probleemid silmades ja ninas. Äge faas võib laheneda iseenesest, ilma ravita, paari nädala jooksul. Pärast ägedat faasi kujuneb välja alaäge faas, kus kliinilised tunnused puuduvad. See faas võib kesta kuid ja isegi aastaid. Tugeva immuunsusega loomad võivad sel ajal haigusest võitu saada. Nõrgematel loomadel võib aga välja kujuneda n-ö krooniline faas: haigestunud koeral on depressioon, palavik ja kaalu kadu, nad on kahvatud ning kõhupiirkond võib muutuda tundlikuks.
Diagnoosida on erlihhioosi väga raske, kuid seda tuleb sellele vaatamata teha kiiresti, et õigeaegselt ravi alustada. Arvesse tuleb võtta kliinilisi tunnuseid, haiguse eellugu (näiteks koera hiljutine reis sooja piirkonda, tal on leitud puuk) ja laborteste.
Anaplasmoos pole küll nii raske haigus, kui erlihhioos, kuid on sarnaste kliiniliste tunnustega. Nakatumise järgselt (haigustekitaja A. Phagocytophilum ) tekivad kliinilised tunnused: palavik (üle 39 °C), anoreksia, depressioon, kõhulahtisus, letargia ja põrna suurenemine. Mõnedel loomadel võib olla ka longe või närvinähud, kuid need võivad esineda ka anaplasmoosiga sageli kaasneva Borrelia burgdorferi nakkuse tõttu. Nagu teiste eelnevalt kirjeldatud haiguste puhul, on ka anaplasmoosi kliinilised tunnused mittespetsiifilised.
Puukide poolt siirutatavat puuk-entsefaliiti, mis on inimestel üks ohtlikemaid haigusi, võib esineda ka koertel, kuid väga harva. Koerad võivad olla küll seropositiivsed, kuid kliiniliselt väljendunud entsefaliiti neil peaaegu ei esine.
