Kirbud

Kirbud 2016-10-13T15:17:41+00:00

Kirpudest ja nende elust meie ümber

Kirbud on maamunal elanud juba väga pikka aega ning seetõttu väga kogenud parasiidid. Nad on hästi vastupidavad ja suudavad elus püsida ka väga ekstreemsetes tingimustes. Näiteks võib kirp ilma verest toitumata vastu pidada üle 100 päeva. Samuti paljunevad kirbud väga kiiresti ja produktiivselt – emane kirp suudab elu jooksul muneda erinevatel andmetel 1000 kuni 2000 muna. Kirp ei suuda muneda aga enne, kui on verest toitunud. 36-48 tunni jooksul pärast peremeesloomal toitumist hakkabki ta  munele. Nii, et kui märkate ühte kirbukest, võib ümbruses – pehmes mööblis, nurkades, vaipades ja teie lemmikloomadel – varitseda enam kui 100 kirbu noorvormi või täiskasvanud kirpu. Üldine elukorraldus on kirpudel seatud nii, et täiskasvanud kirbud elavad ja toituvad peamiselt lemmikloomade peal ja kirpude vastsed pesitsevad loomade ümbruses –  pesades, diivanitel, vaipadel ja muudes kohtades, kus koerad ja kassid pikutada armastavad. Kirbud vahetavad pidevalt oma elukohta, näiteks “kolides” lemmiklooma seljas õuest koridori, inimesega koridorist tuppa jne.

Seda, kui tüütu on kirp ja kui ebamugavad on tema hammustused, on näinud vast kõik loomaomanikud, sest kui teie loom on kirbuhammustuste suhtes ülitundlik, piisab ühest kirbust, et loom hakkaks üle keha sügelema. Näiliselt väike ja tühine kirbuhammustus tekitab allergilise nahareaktsiooni, mis viib tugeva nahapõletikuni ja karvade väljalangemiseni. Katkikratsitud kohad tüsistuvad nii infektsioon– kui seenhaigustega, mille ravi on pikkaajaline ja kahjuks ka väga kallis. Tundlikel inimesel algab allergiline reaktsioon tavaliselt sügelemise ja paistetusega hammustuse kohal ning areneb hiljem üle kogu keha piinavaks kiheluseks.

Kahjuks ei ole hammustamine kirpude ainuke pahe. Nad levitavad ka paelussi, võides enda organismis kanda Dipylidium caninum’i, rahvakeeles „koeraviigi“ vastseid. Kõnealune paeluss ohustab nii inimesi kui koeri ja kasse. Sügades, puhastades või hammastega ennast nakitsedes purustab koer või kass  kirbu ja sealt vabananevad paelussi vastsed. Loom  neelab need alla ja organismi sattudes areneb vastsest täiskasvanud paeluss. Lemmikloomaga tihedalt kokku puutudes –  silitades ja sügades koera või kassi, kellel on kirbud või lastes neil oma nägu lakkuda – võivad kirpudest vabanenud paelussivastsed sattuda ka inimese organismi, kus nad siis täiskasvanud paelussiks arenevad. Kirpudest on vaja vabaneda. Aga kuidas?

Kõige mõistlikum ja odavam on teha profülaktikat. Selleks tuleb kirbuhooaja alguses manustada oma loomale kirbutõrjevahendit. Siis on loom juba esimeste kirpude eest kaitstud. Kui aga kirbud juba looma peal on, tuleks manustada ravimit, mis toimiks hästi, kiiresti ja ohutult. Meie soovitame mõlemal juhul kasutada kirbutõrjevahendit Advantage (toimeaine imidaklopriid) spot-on ehk täpilahus. Loe täpsemalt, miks eelistada kirbutõrjeks Advantage täpilahust?